Kõik, mis meid hoiab Songtext
von Põhja-Tallinn

Ma näen inimesi enda ümber, kes rohkem on väärt,
kes elavad teistele, kuid ei tee kunagi häält.
Kõik, mis nii hea võib olla kunagi kadund,
sa pead sõdima täna, et olla kõigega rahul.
Üks mees leinab, teine langetab pärgi,
meil nimed särgil, nii endast jätame märgi.
Vahi, tuntav on paberitel käekiri,
Graimis, ükskõik, ees ongi laiv.
Reegleid ei ole sulle, kas meeldid või vihka,
kõik, mis meid hoiab tihti sa sellele ei saa pihta.
Kogume, mis veetleb, endale teeme me,
käitume peeglitesse, see ongi meie peegel.
Juhtund on varem, et olen ennast ma reetnud,
minu sõbrad on minu kätele end kleepund.
Kõik teeme ringe, kuhu matab pinged,
lõpuni minna mul on veel.


See kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.
Jah, see, kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.

Päev koidab, aastaid sama hoiak,
lähedased on ikka need, keda ma hoian.
Elu polnd teistega võrdne, see on tõde,
polnd isa, polnd emagi aga mul oli vanem õde.
Väiksena tundus kurb aga õudne.
ei pidand meeles ema mu sünnipäevi, ei jõule.
Lapsen ootasin, lootsin, et ta tuleb,
kuid igal asjal on aeg ja kord see ukse suleb.
Ei jõudnud nähagi, ennem kui ta oli läind,
mõni üksik mälestus ja nendest mööda käin.
Kuid aastad on lahutand ja omi teid ära viind,
tänades neid, kelleta poleks täna siin.
Oleme loond siin oma pere, oma raja,
ja neid keda polnd siis, polegi vaja.
Ma ei häbene öelda räpparina, et armastan ja hoolin,
see ongi elu, mida kirjeldan nii, kuidas soovin.


See kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.
Jah, see, kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.

Kõik inimesed on me perekond,
kes küsivad kui hea ja kui halb sul on.
Kõik need aastad, kui käisin põhikoolis, ma mõistsin,
et kõik need eemaletõuked arendasid poissi.
Ema kahe kohaga tööl ja kaks poega siis,
kui makarone pliidi peal ma üles soojendasin.
See andis mul mõista, miks tegelt võitlen
ja austan neid, kes mind on hoidnud ja austand.
Mõni aasta Soomes käies ma mõistsin,
et elu on täis ainult lubadusi ja võltsi.
Ja kus sa põgened, kui see ongi see,
mis sind hoiab ja toidab ning su elus, su sees.
Kõik on lubanud end ju proovile panna,
kuid enamusel pole meile ju miskit anda.
Jooksen siin, jooksen seal ja mööda linna,
teen seda, mida hindad niikaua kui hingan.

See kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.
Jah, see, kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.

See kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.
Jah, see, kõik, mis meid veel hoiab,
just see, kõik meid veel toidab.